Mida teab keha selle kohta, mida me kõva häälega välja ei ütle? Selle aasta uued talendid Euroopast, Ameerikast ja Aasiast vastavad sellele küsimusele filmidega, mis on vormilt rahutud ja teemavalikult kartmatud. Süütunne süveneb süütute valede taga, vaikusest saab tegevus ning perekonna, poliitilised ja koloniaalajaloolised lood koormavad tegelasi, kes on lapsepõlve ja täiskasvanuea vahele lõksu jäänud. Kehad sügelevad, moonduvad, ihkavad ja mässavad, muutudes isiklike ärevuste ja ühiskonna ootuste kokkupõrkekohaks. Lähenemisi on sama palju kui eri lugusid. Täiskasvanuks saamise draamad jagavad ekraani esseefilmide ja leitud materjalist kokku pandud kollaažidega. Dokumentaalfilm muutub isiklikuks ja pihtimuslikuks. Kehaõudukad imbuvad realismi. Maagiline realism muudab leina müüdiks. Kunstiajalugu valgub igapäevaellu. Piinlikku komöödiat kõrvutatakse palavikuliste öiste odüsseiade ja vaiksete maaeluportreedega. Julged, kummalised ja sageli naljakad noored filmitegijad näitavad, et täiskasvanuks saamine ei saa kunagi päriselt läbi. See lihtsalt muudab kuju.

-Darya Levchenko