Põgenevad pilved
Nagu Kinojumal oleks maa peale laskunud.
Nii kirjutas noor ajakirjanik Olle Mirme 1997. aastal, kui Aki Kaurismäki oli saabunud esimesele PÖFFile, mis avati tema toona värskeima filmiga „Põgenevad pilved“.
Sellest külaskäigust räägitakse siiani legende, nagu on legendaarne ka see linateos, mille soome kriitikud valisid 2012. aastal Soome kõigi aegade paremuselt teiseks filmiks – „Komissar Palmu eksituse“ järel.
Restorani administraator Ilona ja tema abikaasa, trammijuht Lauri kaotavad töö. Järgneb pikk tööotsing, mille käigus tuleb taluda ka alandust. Nagu ikka huvitab autorit moodsa elu peavoolust kõrvale jäänud inimeste saatus, mida ta kujutab tragikoomiliste sündmuste kaudu.
„Mida skeptilisemaks ma maailma suhtes muutun, seda soojemad on mu filmid,“ on Kaurismäki kunagi öelnud.
Tulge (uuesti) vaatama „Põgenevaid pilvi“, kui soovite kaasa elada lihtsatele inimestele, kes üritavad hakkama saada maailmas, kellel neist on ükstaskõik. Koomiline ja kurb, aga ikka ja alati südamlik, kaastundlik ja lootusrikas – selline on viimane romantik Aki Kaurismäki.
Tiit Tuumalu

Biograafia
Aki Kaurismäki (1957) on üks tunnustatumaid Euroopa filmitegijaid, kelle teosed aitasid kujundada Soome uue laine kino. Kaurismäki töötas erinevatel juhutöödel (postiljonina, nõudepesijana, filmikriitikuna) kuni tegi dokumentaalse režissööridebüüdi koos vanema venna Mikaga („Saimaa-ilmiö“, 1981). Läbi nelja aastakümne on ta filmis täitnud väga erinevaid rolle – ta on olnud režissöör, stsenarist, monteerija, näitleja, kinojuht, filmifestivali asutaja ning vankumatu Soome kino ja filmikultuuri edendaja. Põhiliselt meeldib talle läbi minimalistliku stiili ja vaimuka huumoriga kujutada eluheidikuid ja veidrikke, keda režissöör kujutab alati soojade ja inimlikena. Kaurismäki tragikoomilised filmid on võitnud arvukalt filmiauhindu olulistel filmifestivalidel. Ta oli 1997. aastal esimese PÖFFi aukülaline filmiga „Põgenevad pilved“ (1997), 2006 pälvis ta PÖFFilt elutööpreemia. Kokku on Kaurismäki lavastanud 20 täispikka mängufilmi ja arvukalt lühifilme.
Filmograafia
(valik/Selected): Rikos ja rangaistus (Kuritöö ja karistus, 1983), Ariel (1988), Pidä huivista kiinni, Tatjana (Hoia rätikust kinni, Tatjana, 1994), Kauas pilvet karkaavat (Põgenevad pilved, 1996, PÖFF 1997), Juha (PÖFF 1999), Mies vailla menneisyyttä (Mees ilma minevikuta, 2002), Laitakaupungin valot (Äärelinna tuled, PÖFF 2006), Le Havre (2011), Toivon tuolla puolen (Teiselpool lootust, 2017), Kuolleet lehdet (Langenud lehed, PÖFF 2023)
Seansid


