Autobiograafilised lapsepõlvemälestused Tšetšeenia sõjast segatuna unenäoliste kujundite ja dokumentaalsete kaadritega.

Sõja esimene ohver on süütus. Seda kujutab veenvalt Vladlena Sandu debüütfilm, kus segatakse leidlikult dokumentaalset materjali, unenäolisi kujundeid, sümboolseid representatsioone ja filmitegija isiklikke mälestusi Tšetšeenia sõjast, mille koledusi ta tunnistas. Eelkõige on film kõigist lastest, kes on pidanud diktatuuri ja sõja tingimustes üles kasvama. Algustiitrites avaldab Sandu tänu Andrei Tarkovskile, Sergei Paradžanovile ja Pier Paolo Pasolinile. Kuigi esialgu võib see kummastav tunduda, näitab järgnev selgelt, et nagu tema kuulsatel eelkäijatel, pole Sandul kunstilise loovuse osas küll midagi häbeneda.

Hübriid-dokumentaalina loodud film pakub rohkelt tähelepanuväärseid visuaalseid ja narratiivseid ideid, mis illustreerivad väga tundlikku ja liigutavat autobiograafilist lugu.

Film oli Veneetsia festivali kõrvalprogrammi „Giornate degli Autori“ avafilm.