Kuradi saar
Sellist Islandit polnud varem nähtud.
„Vaeste-Patuste alev“ ja „Tagahoovis“ saavad selles Islandi filmikuninga Fridrik Thor Fridrikssoni tragikomöödias kokku.
Kohati sama masendav nagu närune elu Kopli liini määndunud barakis, kirjutas „Kuradi saare“ kohta (aja)kirjanik Tarmo Teder 1997. aastal esimese PÖFFi filmidest ülevaadet andes.
1950ndad. Reykjavík pole selline nagu praegu – kaunis ja värviline. Saarelt lahkuv USA sõjavägi on maha jätnud hulgaliselt kõledaid barakke, kuhu asustatakse vaeseid islandlasi. Ühes sellises elab kolmest põlvkonnast koosnev perekond, kelle elu mõjutab üha enam ameerika massikultuur.
Iseäraliku huumoriga kujutab Fridriksson ajastute kokkupõrke tulemusena sündivat segadust, mida takistavad kaosesse paiskumast ainult vanaisa raudsed närvid ja vanaema selgeltnägemise oskus.
Üks kõigi aegade populaarsemaid Islandi filme, mida käis kinos vaatamas iga viies saareelanik.
Fridrik Thor Fridriksson pälvis 2011. aastal PÖFFi elutööauhinna.
Tiit Tuumalu

Biograafia
Friðrik Þór Friðriksson (1953) alustas filmitegemist juba keskkooli päevil. Ta oli esimese Islandi filmiajakirja asutaja ja peatoimetaja. 1978. aastal aitas ta aluse panna Reykjaviki filmifestivalile ja filmikompaniile Icelandic Film Corporation, millest on tänaseks välja kasvanud mõjukas Euroopa filmistuudio. Rahvusvahelise tunnustuse pälvis Friðriksson oma teise mängufilmiga „Looduse lapsed“ (1991), mis kandideeris parima mitteingliskeelse filmi Oscarile. Tema filmide retrospektiivi näitas PÖFF 2002. aastal. Friðriksson on käinud PÖFFil korduvalt nii oma filme esitlemas kui ka žürii liikmena.
Filmograafia
Skyttunar (Valged vaalad, 1987), Börn natturunnar (Looduse lapsed, 1991), Biodagar (Kinopäevad, 1994), A köldun klaka (Külmapalavik, 1995), Djöflaeyjan (1996, Kuradi saar, PÖFF 1997), Englar Alheimsins (Universumi inglid, PÖFF 2000), Falcons (Pistrikud, PÖFF 2002), Niceland (PÖFF 2004), Sólskinsdrengurinn (The Sunshine Boy, 2009, doc), Mamma Gógó (PÖFF 2010), Sjóndeildarhringur (Horizon, 2015, doc, co-dir)


