Ingmar Bergmani filmide vaimus „pereidüll“ muutub ühtäkki kriipivaks õuduslooks.

Kolm täiskasvanud õde tulevad kokku pere ühisesse maamajja, et pakkuda lohutust noorimale pereliikmele, kes on depressiooni tõttu hiljuti sooritanud enesetapukatse. Üheskoos veedetud aeg leevendab ositi küll nende omavahelisi suhteid ja annab vastuseid õhku jäänud küsimustele, kuid midagi kurja ja käegakatsutavat liigub õhus ringi… Maja valdustesse saabunud võõras mees, kes palub õdedelt abi auto käivitamisel, käivitab kogu edasise tegevuse, mis on ühtaegu kaasahaarav, samas ääretult häiriv, kurnav ja kõhedust tekitav.

„Koidu eel“ loob vaatajate jaoks väga ebamugava pinnase, mis õõtsub jalge all nagu pude mädasoo ja kus on suur oht mülkasse vajuda. Kaunis mustvalge kaameratöö on drastilises vastuolus filmi finaaliga, kus maaliline, ent samas ka hirmujudinaid tekitav Norra mets muutub millekski selliseks, kuhu keegi meist sattuda ei tahaks.

Filmi kaastootmises osales ka sõltumatute žanrifilmide tegemisele pühendunud Elijah Wood, linaloo režissöör on õudusžanris juba ennast kinnistanud Patrik Syversen („Inimjaht“, HÕFF 2009).

Helmut Jänes