Jäljed
Kuus Ukraina naist muudavad Vene okupatsiooni ajal kogetud seksuaalvägivalla tunnistused vastupanu hääleks.
Alisa Kovalenko ja Marõsja Nikitjuki dokumentaalfilm on kriipivalt valus tunnistus Vene Föderatsiooni sõjakuritegudest Ukraina tsiviilelanike vastu. Selle keskmes on vaprad naised, kes on üle elanud Vene agressiooni käigus toime pandud kujuteldamatuid õudusi, kuid leidnud tuge SEMA organisatsiooni ühendavas ja toetavas kogukonnas.
Filmis jälgitakse endise vangistatu, aktivisti ja SEMA Ukraine juhi Irina Dovhani tegevust, kes kogub ja dokumenteerib Venemaa okupatsiooni kuritegude üleelanute tunnistusi vabastatud aladel. Kuue naise isiklikud lood paljastavad seksuaalvägivalla süstemaatilise kasutamise sõjarelvana hirmu ja ebakindluse külvamiseks, kontrolli kehtestamiseks okupeeritud aladel ning Ukraina ühiskonna vastupanu murdmiseks. Üheskoos võitlevad nad seksuaal- ja soopõhise vägivallaga kaasneva häbimärgistamise ja vaikimise vastu, muutes isiklikud lood ja valu kollektiivses jõuks ja võimsaks vastupanuvormiks. Nad töötavad selle nimel, et ohvrite lood saaksid dokumenteeritud ning nende vastu toime pandud kuriteod tuvastatud ja kohtu ette viidud.
„Jäljed“ pälvis Berlinale filmifestivalil maineka Panorama programmi publikuauhinna. Ukraina on esitanud filmi parima mitteingliskeelse filmi Oscari kandidaadiks.

Biograafia
Alisa Kovalenko (1987) on auhindu võitnud filmitegija Ukrainast. Ta sündis ja kasvas üles Kagu-Ukrainas Zaporižžjas. Alisa õppis dokumentalistikat Kiievi Rahvuslikus I. K. Karpenko-Kary Teatri-, Filmi- ja Televisiooni Ülikoolis, mis on Ukraina tuntuim filmikool, ja Andrzej Wajda filmirežii koolis Varssavis, Poolas. Tema debüüt täispikk dokumentaalfilm „Alisa Sõjamaal“ - isiklik päevik revolutsioonist ja sõjast Ukrainas - esilinastus 2015. aastal Amsterdami dokumentaalfilmide festivalil (IDFA) esmatulijate võistlusprogrammis. „Kodumängud“ - sotsiaaldraama noorest naisjalgpallurist - esilinastus Sheffieldi Doc/Fest’il 2018. aastal, edasi taas IDFA’l ning enam kui 120 festivalil. „Kodumängud“ oli esimene Ukraina loominguline dokumentaalfilm, mille Netflix Euroopas 2020. aastal omandas. Pärast Venemaa laussissetungi algust Ukrainasse 2022. aasta veebruaris liitus Alisa Ukraina relvajõudude (UAF) vabatahtlike üksusega, võideldes neli kuud kaevikutes, enne kui naasis, et lõpetada oma viimane film Donbassi teismeliste põlvkonnast. „Me ei hääbu” esilinastus 2023. aasta Berlinale võistlusprogrammis. Prahas toimunud One World 2023 filmifestivalil pälvis Alisa rahvusvahelisel konkursil parima režissööri auhinna ning “Me ei hääbu“ sai Kesk- ja Ida-Euroopa filmiregiooni parima dokumentaalfilmi auhinna Hõbesilm 2023. Alisa tulevast projekti „Eesliinil“, mille produtsent on 2023. aasta Oscari-nominent Monica Hellström („Kildudest maja“, „Põgenemine“), toetab Chicken & Egg Pictures. Alates 2018. aastast on Alisa Euroopa Filmiakadeemia (EFA) liige.
Filmograafia:
Valik/Selected: Sister Zo (2014), Alisa in Warland (2015), Home Games (2018), Ми не згаснемо (We Will Not Fade Away, 2023)

Biograafia
Marysia Nikitiuk õppis Kiievis nii Tarass Ševtšenko nimelises Riiklikus Ülikoolis kui ka Karpenko-Kary Teatri-, Kino- ja Televisiooniülikoolis. Alates 2012. aastast on ta töötanud stsenaristina, filmide lavastamisega alustas 2014. a. Tema esimene täispikk film „Kui puud langevad“ pälvis suure tähelepanu ning linastus kõikjal maailmas, sh PÖFFil 2018. aastal. Film nomineeriti 10. kategoorias Ukraina Filmiakadeemia Auhinna jagamisel. Samuti pälvis see Aasta Avastuse preemia Ukraina filmikriitikutelt.
Filmograafia
Filmograafia
Koly padayut dereva (Kui puud langevad, PÖFF 2018), Lucky Girl (2022)
Seansid




