Isakodu
Nad põgenesid kristlikust sektist. Nüüd äratavad tunnustatud näitlejad nende mineviku õudused uuesti ellu.
Taanis kasvas Faderhuset 1990. aastatel karismaatilisest kristlikust kirikust rangelt kontrollitud kogukonnaks, kus usk domineeris koguduse elu iga aspekti üle. Aastaid hiljem naasevad endised liikmed vanade mälestuste juurde erakordses filmieksperimendis. Tunnustatud näitlejad, sealhulgas Trine Dyrholm, David Dencik ja Emma Sehested Høeg, taaselustavad minevikustseene, samal ajal kui läbielanud annavad esinejatele nõu, jagavad mälestusi ja jälgivad, kuidas mõni kõige traumaatilisem kogemus nende silme ees taas ellu tuuakse.
Liikudes kõrgetasemelise dramatiseeringu ja põgenenute tunnistuste vahel, uurib „Isakodu“ usu ja kontrolli vahelist haprat piiri erakordses vaimude väljaajamise, eri keeltes kõnelemise ja sõjaka kristluse maailmas.
Intiimne, sügavalt rahutust tekitav ja vormiliselt leidlik film ulatub kaugemale ühest usukogukonnast, et uurida manipulatsiooni mehhanisme, mis kujundavad meie suhteid, uskumusi ja ümbritsevat maailma. Mis paneb meid uskuma, kuuletuma ja tundma vajadust kuuluda ning kuidas me tunneme ära, millal saab mõjust kontroll?
Mike Arnott
Biograafia
Adam Nielsen (1974) on Taani montaažirežissöör ja filmitegija, kes lõpetas 2003. aastal Taani Riikliku Filmikooli. Ta on töötanud laialdaselt nii dokumentaal- kui ka mängufilmide valdkonnas ja teinud koostööd mitmete tunnustatud Taani režissööridega. Tema arvukate montaažitööde hulka kuuluvad „Hea elu“ (2010), „Kaaperdamine“ (2012), „Sõda“ (2015), „Armastuselaps“ (2019) ja „The Good Nurse“ (2022).
Filmograafia
Father's House (2026, doc, co-dir)
Biograafia
Andreas Koefoed (1979) on Taani dokumentaalfilmide režissöör, kes käsitleb loomingus inimsuhteid, identiteeti ja ühiskondlikke küsimusi intiimse vaatleva pilguga. Ta lõpetas 2004. aastal Kopenhaageni ülikoolis sotsioloogiaõpingud ning omandas 2009. aastal Taani Riiklikus Filmikoolis dokumentaalfilmide režii hariduse. Tema tunnustatumate filmide hulka kuuluvad „Ballroom Dancer“ (2011), „Maailm, minu kodu“ (2015) ja „Kadunud Leonardo“ (2021). Tema dokumentaalfilmid on linastunud mitmetel suurtel rahvusvahelistel festivalidel nagu IDFA, CPH:DOX ja Tribeca.
Filmograafia
Til verdens ende (To the End of the World, 2010, doc), Ballroom Dancer (2011, doc, co-dir), Efterklang: The Ghost of Piramida (2012, doc), Ab (2013, doc, co-dir), Våbensmuglingen (The Arms Drop, 2014, doc), Et hjem i verden (At Home in the World, 2015, doc), The Lost Leonardo (2021, doc), Faldet (2022, doc), Music for Black Pigeons (2022, doc, co-dir), Father's House (2026, doc, co-dir)
Biograafia
Eva Mulvad (1972) on auhinnatud Taani dokumentaalfilmide režissöör, operaator ja produtsent, kes lõpetas 2001. aastal Taani Riikliku Filmikooli. Rahvusvahelise tuntuse tõi talle film „Õnne vaenlased“ (2006), mis pälvis IDFA Hõbehundi auhinna ja Sundance’i filmifestivali maailmakino žürii auhinna. Teiste märkimisväärsete teoste hulka kuuluvad „Hea elu“ (2010), „Moodne mees“ (2017) ja „Armastuselaps“ (2019). Tema filmid käsitlevad sageli ühiskondlikke struktuure, identiteeti ja inimsuhete keerukust.
Filmograafia
Kolonien (2006, doc, co-dir), Vores lykkes fjender (Enemies of Happiness, 2006, doc), A Woman Among Warlords (2008, doc), The Good Life (2010, doc), Med døden til følge (2011, doc), A Modern Man (2017, doc), Kirsebæreventyret (A Cherry Tale, 2019, doc), Love Child (2019, doc, co-dir), Father's House (2026, doc, co-dir)