Valimised on meedia pidupäev. Siis tiritakse poliitikute kappidest välja kõik sinna peidetud luukered.

Poliitikuid teravalt pilkava filmi tegemine eeldab autorilt sotsiaalset närvi ja kodanikujulgust. Režissöör ise on öelnud, et suurem osa filmist on spekulatsioon: „Mõnikord lähevad inimesed tuppa, on seal mõnda aega, siis tulevad nad uuesti välja ja ütlevad midagi. Aga me ei tea, mida nad selles toas teinud on.“ Film on režissööri komöödia võtmes lavastatud fantaasia sellest, mis võib toimuda suletud uste taga.

Peaminister Alma Solvik satub valimiste eel skandaali. Tema mees Sondre on naise võimuloleku ajal arvatavasti kasutanud börsitehingute tegemiseks valitsuse siseinfot. Alma paneb kokku nõndanimetatud kommunikatsiooni kriisistaabi, kes loob avalikkusega suhtlemise jaoks tegevuskava. Peaminister on ka kodus peaminister ja seepärast läheb käiku kampaania „Sondre on süüdi“ – valimised tuleb ju võita.

Mõned Norra kriitikud heidavad filmile ette, et tegelikult oleks pidanud poliitikutele rohkem hagu alla andma. Norras teavad ju kõik, millisest poliitilisest skandaalist on süžees lähtutud. Siiski tundub, et sellisel kujul on film palju mõistetavam ka mujal maailmas. Kindlasti oskab vaataja tõmmata paralleele oma riigi poliitikute skandaalidega. Eesti vaatajale on äratundmist küllaga.

Mihkel Möölman